Viimasel ajal on Tarbijavaidluste komisjon tunnistanud mitmeid broneerimislepinguid tühiseks, kuna need ei vasta nõutud vormile. Kuigi seadus ei sätesta broneerimislepingule kohustuslikku vorminõuet, võib ebakorrektselt koostatud leping siiski osutuda õigustühiseks.
Peamine probleem tekib siis, kui broneerimislepingusse on lisatud kohustused, mis tegelikult kuuluvad eellepingu valdkonda. Kui lepingus on kirjas, et müüja peab kinnisasja ostuhuvilisele müüma, ostuhuviline peab kinnisasja ostma ning broneerimistasu arvestatakse tulevase ostuhinna osaks, ei ole tegemist enam broneerimislepinguga. Sellisel juhul on see sisuliselt eelleping, mis peab olema sõlmitud notariaalses vormis. Notariaalse vormi puudumine muudab lepingu tühiseks.
Broneerimislepingu ja eellepingu erinevus seisneb kohustuste sisus:
Eellepingus kohustub müüja tulevikus kinnisasja ostjale võõrandama.
Broneerimislepingus aga kohustub müüja üksnes hoiduma kinnisasja müümisest kolmandatele isikutele kindla perioodi jooksul ning ostuhuviline maksab tasu üksnes broneerimise eest, mitte tulevase ostu arvelt.
Riigikohus on selgitanud, et broneerimisleping on kehtiv, kui on täidetud kolm tingimust:
- tasu makstakse üksnes kinnisasja broneerimise eest, ehk selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks;
- ostjal ega müüjal ei lasu kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada;
- broneerimistasu suurus ei tohi ületada üksnes broneerimise eest mõistlikult makstavat summa.
Riigikohus on ühtlasi selgitanud, et kui on kokku lepitud broneerimistasu jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud.