Olude sunnil on ka minu töölaual palju vaidlusi seoses lepingutingimustele mittevastavuse ehk varjatud puudustega.
Esmalt üritan pooli lepitada ja jõuda mingi kompromissini – keegi ei taha ju pikki ja vaevarikkaid kohtuvaidlusi, kuid paraku ei ole alati inimesed koostöövalmid ja üritavad oma positsioone kaitsta ka ähvardustega.
Hiljuti sain ühelt kinnisvara müüjalt sellise kirja:
„Teie praegune tegevus on käsitletav alusetu nõudena, mille eesmärk on tekitada survet eelnevale omanikule ja saavutada varalist kasu ilma õigusliku aluseta. Selline käitumine võib kvalifitseeruda järgmiste süütegudena:
• Karistusseadustiku § 209 – Kelmuse toimepanemine, s.o. varalise kasu saamine teist isikut eksitades või ära kasutades, karistatav rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega;
• Karistusseadustiku § 182 – Väljapressimine, s.o. teiselt isikult varalise kasu nõudmine ähvarduse, surve või muu sunnimeetme abil, karistatav rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega;
• Karistusseadustiku § 83 ja võlaõigusseaduse § 1028 jj – Alusetu rikastumine, mis toob kaasa kohustuse tagastada kõik saadud hüved ning hüvitada tekitatud kahju.
Tuletan meelde, et valeandmete esitamine ja põhjendamatute süüdistuste levitamine võib kaasa tuua nii tsiviilvastutuse kui ka kriminaalõigusliku menetluse algatamise. Kui esitate edaspidi alusetuid või ähvardava iseloomuga nõudeid, käsitlen seda sihiliku väljapressimise katsena ning pöördun viivitamatult õiguskaitseorganite poole.“
Kas parim kaitse on alati rünnak?