Kinnisvarakuulutusi lugedes tekib vahel tunne, et eesti keel on kinnisvaraturul tasapisi pensionile saadetud. Korterist saab penthouse, elamisest lifestyle ja kvaliteetsest viimistlusest premium finish. Kui lisada veel open space ja sea view, ongi rahvusvaheline kinnisvaramaailm justkui meie õuele jõudnud.
Aga miks ei võiks me rääkida lihtsalt katusekorterist, elustiilist, avatud planeeringust ja merevaatest?
Mõistan, et mõnel võõrkeelsel terminil on oma kindel tähendus ja vahel on selle kasutamine igati põhjendatud. Aga kas iga katuseterrssiga korter peab tingimata olema penthouse ja iga ilus elamine esindama erilist lifestyle’i?
Vahel tundub, et mida uhkem sõna, seda uhkem kinnisvara. Või vähemalt tahaksime, et see nii paistaks.
Ma ei arva, et võõrsõnu peaks kartma. Küll aga võiksime oma emakeelt rohkem usaldada. Hea kinnisvara ei vaja oma väärtuse tõestamiseks ingliskeelset silti. Ja professionaalsus ei seisne selles, kui palju võõrsõnu me kasutame, vaid selles, kui hästi oskame oma mõtteid edasi anda.
Pealegi – penthouse ei muuda korterit suuremaks, premium ei muuda viimistlust kvaliteetsemaks ja lifestyle ei taga veel head elukeskkonda.
Või oleme tõesti jõudnud aega, kus katusekorter kõlab liiga tavaliselt ja selleks, et kinnisvara kallimalt müüa, tuleb kõigepealt eesti keelest loobuda? Ikka, et olla popp ja noortepärane?